Fantasmagooria

Fantasmagooriad (kr.k. φάντασμα – 'vaim, vaimule omane' + αγορά – 'koondama, koguma') ehk "nõiduslikud pettekujutised" on illusoorsete piltide esitamine optiliste vahenditega.

Nimetuse "fantasmagooria" all esines teadaolevalt esimesena 1792. aastal maag ja mustkunstnik Paul Philidor (Paul de Philipsthal), kes esitas optilistel trikkidel põhinevaid nõiduslikke vaatemänge Pariisi Hôtel de Chartresis. Philidor demonstreeris tervet rida sensatsioonilisi vaatemänge luukerede ja vaimudega, äikesehoogude, varjuteatri ja elusuuruste suitsevate inimfiguuridega.

Ka Belgia etenduskunstnik Étienne Gaspard Robertson (1763–1837) demonstreeris 1798. aastal rohkete tehniliste uuendustega fantasmagooriaetendusi Pariisi Pavillion de l'Echiquier's ja hiljem kaputsiinide kloostris. Ühelt poolt jätkas ta juba tuttavat vaimuderepertuaari, teisalt aga uuendas sääraseid etendusi näiteks kolmemõõtmeliste projektsioonide, mehaaniliste nukkude ja pildiketastega, samuti camera obscura kasutamisega elavate näitlejate lavategevuse projitseerimisel. Fantasmagooriate tehniliseks baasiks oli suur ratastel laterna magica. Pimeduses istuva publiku eest varjatud aparaati sai projektsioonikangast eemaldada ja sellele lähemale tuua, luues kuumusest virvendava õhu abil illusiooni vaimude saabumisest. Läbipaistvatele materjalidele maalitud kujutistele lisasid efekti mustal taustal motiivid, mis muutusid nähtavaks vaid projektorivalguses.

Umbes 1800. aastast ehitati fantasmagoorialavasid nii Euroopa riikides kui ka Ameerika Ühendriikides. Fantasmagooriaetendused vältasid enamasti 20–30 minutit ja olid populaarsed 1820. aastateni.